Hei-hei!
Lobajuttu.
Alustasime oma reisi täna 2 kuud tagasi, aeg läheb siin kuidagi kiiresti. Tolgasse tulime 2 nädalat tagasi, kuna meile siin eriti ei meeldi, siis loeme juba nädalaid, millal ära saaks (11 nädalat veel). Tööl käies läheb aeg kiiresti, vahest kaob ajataju ära, et mis päev üldse on. Palavusega on ikka päris raske tööl käia, siis kui otsaesine märg on, mõtled ikka küll vahepeal, et miks me üldse siia tulime. Palgapäeval need mõtted kaovad :D . Oleme siin need 11 nädalat ära ja siis teeme ühe mõnusa puhkuse kuskil mõnusas kohas. :)
Toanaabrid ei asuta ikka üldse meid. Me magame ja siis tulevad nemad tuppa ja räägivad kõva häälega juttu, no nagu väljas olles oma jutte räägitud ei saaks. Meie siis ka võtsime vastu otsuse, et kui nemad ei austa meid, ei asuta ka meie neid.. kui varem sosistasime hommikuti, siis enam mitte, räägime ka kõva häälega ja üldse ei huvita, kas neid segab või mitte.
Tuba on ka nagu seapesa.. Õnneks pandi uksele mingi silt, et tuleb tervisekontroll või midagi taolist, see tähendab siis seda, et tuleb maast KÕIK asjad ära koristada, kui tavaliselt koristuspäevadel võib asjad voodi peale tõsta, siis sel korral mite. Asjad tuli korralikult kappi panna. Nüüd on meie tuba veidi inimlikuma ilmega mõneks päevaks arvatavasti.
Eile oli olukord veidi hullem ja pildil pole alumist paremat nurka väga hästi näha, kus oli ka ikka korralik hunnik riideid.
Lobajuttu.
Alustasime oma reisi täna 2 kuud tagasi, aeg läheb siin kuidagi kiiresti. Tolgasse tulime 2 nädalat tagasi, kuna meile siin eriti ei meeldi, siis loeme juba nädalaid, millal ära saaks (11 nädalat veel). Tööl käies läheb aeg kiiresti, vahest kaob ajataju ära, et mis päev üldse on. Palavusega on ikka päris raske tööl käia, siis kui otsaesine märg on, mõtled ikka küll vahepeal, et miks me üldse siia tulime. Palgapäeval need mõtted kaovad :D . Oleme siin need 11 nädalat ära ja siis teeme ühe mõnusa puhkuse kuskil mõnusas kohas. :)
Toanaabrid ei asuta ikka üldse meid. Me magame ja siis tulevad nemad tuppa ja räägivad kõva häälega juttu, no nagu väljas olles oma jutte räägitud ei saaks. Meie siis ka võtsime vastu otsuse, et kui nemad ei austa meid, ei asuta ka meie neid.. kui varem sosistasime hommikuti, siis enam mitte, räägime ka kõva häälega ja üldse ei huvita, kas neid segab või mitte.
Tuba on ka nagu seapesa.. Õnneks pandi uksele mingi silt, et tuleb tervisekontroll või midagi taolist, see tähendab siis seda, et tuleb maast KÕIK asjad ära koristada, kui tavaliselt koristuspäevadel võib asjad voodi peale tõsta, siis sel korral mite. Asjad tuli korralikult kappi panna. Nüüd on meie tuba veidi inimlikuma ilmega mõneks päevaks arvatavasti.
Eile oli olukord veidi hullem ja pildil pole alumist paremat nurka väga hästi näha, kus oli ka ikka korralik hunnik riideid.
Suht palju rahvast läheb siit hostelist minema (õnneks), kuna enamus neist on sellised pidutsejad ja ei lase teistel korralikult magadagi mitte, vahel venivad peod hommikuni.. meie kahjuks. Loodame, et uued inimesed, kes tulevad on rahulikumad ja mõistlikud. Mitte, et praegu kõik mingid tropid oleksid, mõned normaalsed on ka siia ikka ära eksinud.. õnneks.
Tööjuttu
Minu töökoht ikka sama, sorteerin kartuleid. Töökaaslased hakkavad vaikselt ära minema ja uued tulevad peale. Mõnes mõttes hea, sest need on sellised.. hmm, lobamokad, vahel on töö lausa teisejärguline ja siis ajab tigedaks küll, aga kui boss midagi ei ütle, siis pole ka minu asi vinguda. Elan üle.
Alo oli siin vahepeal 4 päeva töötu ja passis niisama. Laupäeval käis linnas riideid ostmas uue töö jaoks. Siit on suuremasse linna mingi 4 km, hakkas jalutama ja siis ületee naabrimees nägi teda teeääres jalutama ja võttis autopeale, kuna tal oli sama tee. Tagasi pidi jalutama, mingi 45-50 minutit palavust.
Töötab ta meil nüüd mangofarmis. Umbes 4-6 nädalat peaks olema tööd. Ärkama peab ta juba 3.30 varahommikul, 4.15 hakkavad hosteli eest sõitma (7 inimest+ Alo), tööpäev hakkab kell 5.30 (siis kui valgeks läheb) ja lõppeb kell 14. Mangoistandused on nagu filmides näinud oleme viinamarja istandusi (puud suurel „põllul“ pikkkkades ridades), farm asub mägede vahel, seega õhk puude vahel väga ei liigu. Tööriietuses on ettenähtud vähemalt 2 pikavarukaga pluusi, pikad püksid, müts (mitte nokats, vaid selline laia äärega kaabu-taoline) ja kinnised jalanõud. 2 pluusi sellepärast, et mangod ajavad mingit hapet (sapp) ja see ajab sügelema ja tekitab löövet, võib paiste ajada, natuke söövitav on ka. Siis peab veel vähemalt 5 liitrit vett kaasas olema.
Alo räägib:
Niisiis, need mangod, mis on käeulatuses, need murran niisama ära, need mis on kõrgemal, lõikan pikkade tangidega (umbes nagu õunapuu oksakäärid) ära. Ridade vahel on traktor, millel on pesemisliin, kuhu meie viskame mangod, sprinklerid pesevad kohe viljad seebiveega happest puhtaks, et hape teistele viljadele edasi ei kanduks (muidu tekivad mustad plekid, kui hape neid kõrvetama peaks). Edasi liiguvad need mööda liini kontrollija juurde, kes murrab ära pikad varred, mis vilja külge jäävad. Sealt edasi lähevad suurde kasti, mis viiakse pakkimisse.
Hommikuti tööle sõites oleme näinud väikseid kängurusid (wallabid), täna oli neid eriti palju. Ämblikuid olen ka tööl näinud, ei midagi erilist. Töödejuhataja rääkis, et dingod käivad meil farmis mangosid söömas, eriti kutsikad, need pidid hästi toitvad neile olema. Ja seal on nähtud ka sisemaa taipaneid, kes on umbes 3 meetrit pikad ja nad on siin kõige mürgisemad maod. Õnneks lähevad nad traktori vibratsiooni peale minema.
Üks tüdruk, kes töötas siis seal traktoril kontrollijana, tal tekkis esimesel päeval juba lööve ja teiseks päevaks teda enam ei tulnudki.
Sellised on mu käed, peale mitmeid ja mitmeid kordi pesemist. Tööpäeva jooksul peseme ka mitu korda käsi, kohe kui tunnen, et mahl läks kätele, tuleb minna traktori juurde ja käed seebiveega ära pesta. Aga see sööbib ikka sisse.
Kõik need punakas-pruunid laigud on happepõletusest.
Tööjuttu
Minu töökoht ikka sama, sorteerin kartuleid. Töökaaslased hakkavad vaikselt ära minema ja uued tulevad peale. Mõnes mõttes hea, sest need on sellised.. hmm, lobamokad, vahel on töö lausa teisejärguline ja siis ajab tigedaks küll, aga kui boss midagi ei ütle, siis pole ka minu asi vinguda. Elan üle.
Alo oli siin vahepeal 4 päeva töötu ja passis niisama. Laupäeval käis linnas riideid ostmas uue töö jaoks. Siit on suuremasse linna mingi 4 km, hakkas jalutama ja siis ületee naabrimees nägi teda teeääres jalutama ja võttis autopeale, kuna tal oli sama tee. Tagasi pidi jalutama, mingi 45-50 minutit palavust.
Töötab ta meil nüüd mangofarmis. Umbes 4-6 nädalat peaks olema tööd. Ärkama peab ta juba 3.30 varahommikul, 4.15 hakkavad hosteli eest sõitma (7 inimest+ Alo), tööpäev hakkab kell 5.30 (siis kui valgeks läheb) ja lõppeb kell 14. Mangoistandused on nagu filmides näinud oleme viinamarja istandusi (puud suurel „põllul“ pikkkkades ridades), farm asub mägede vahel, seega õhk puude vahel väga ei liigu. Tööriietuses on ettenähtud vähemalt 2 pikavarukaga pluusi, pikad püksid, müts (mitte nokats, vaid selline laia äärega kaabu-taoline) ja kinnised jalanõud. 2 pluusi sellepärast, et mangod ajavad mingit hapet (sapp) ja see ajab sügelema ja tekitab löövet, võib paiste ajada, natuke söövitav on ka. Siis peab veel vähemalt 5 liitrit vett kaasas olema.
Alo räägib:
Niisiis, need mangod, mis on käeulatuses, need murran niisama ära, need mis on kõrgemal, lõikan pikkade tangidega (umbes nagu õunapuu oksakäärid) ära. Ridade vahel on traktor, millel on pesemisliin, kuhu meie viskame mangod, sprinklerid pesevad kohe viljad seebiveega happest puhtaks, et hape teistele viljadele edasi ei kanduks (muidu tekivad mustad plekid, kui hape neid kõrvetama peaks). Edasi liiguvad need mööda liini kontrollija juurde, kes murrab ära pikad varred, mis vilja külge jäävad. Sealt edasi lähevad suurde kasti, mis viiakse pakkimisse.
Hommikuti tööle sõites oleme näinud väikseid kängurusid (wallabid), täna oli neid eriti palju. Ämblikuid olen ka tööl näinud, ei midagi erilist. Töödejuhataja rääkis, et dingod käivad meil farmis mangosid söömas, eriti kutsikad, need pidid hästi toitvad neile olema. Ja seal on nähtud ka sisemaa taipaneid, kes on umbes 3 meetrit pikad ja nad on siin kõige mürgisemad maod. Õnneks lähevad nad traktori vibratsiooni peale minema.
Üks tüdruk, kes töötas siis seal traktoril kontrollijana, tal tekkis esimesel päeval juba lööve ja teiseks päevaks teda enam ei tulnudki.
Sellised on mu käed, peale mitmeid ja mitmeid kordi pesemist. Tööpäeva jooksul peseme ka mitu korda käsi, kohe kui tunnen, et mahl läks kätele, tuleb minna traktori juurde ja käed seebiveega ära pesta. Aga see sööbib ikka sisse.
Kõik need punakas-pruunid laigud on happepõletusest.
Eelmise postituse kommentaarides küsiti, et kas rahalises mõttes tasub siin olemine end ära. Vastaks, et kui on püsiv töö, siis on palgad väga head ja tasub vägagi ära. Aga kui käid 2-3 korda nädalas tööl, siis elad ära, aga koguda ei saa väga midagi.
Väike „jõulupuu“, mis asub kohaliku kingitusepoe (või midagi taolist) juures.
Väike „jõulupuu“, mis asub kohaliku kingitusepoe (või midagi taolist) juures.
Meie sel aastal ilmselt jõule ei peagi, siin olles pole mingit jõulutunnet ja kahekesi on natuke imelik ka, koos perega oleks ikka asi õige. Arvatavasti teeme midagi tavalisest paremat süüa (hetkel ei tea mis see olla võiks) aga see on ka kõik. Aga teile soovime ikka mõnusat jõuluaega! :)
Tänaseks jälle kõik. Kui midagi uut ja huvitavat toimub, siis kirjutame jälle. :)
Tsaukaa!
Tänaseks jälle kõik. Kui midagi uut ja huvitavat toimub, siis kirjutame jälle. :)
Tsaukaa!