Hei-hopsti! :)
Pole ammu kirjutanud, kuna pole midagi tarka teinud ega näinud. Tööle saime lõpuks!!
Tegelt millalgi pidime saama farmi igasuguseid puuvilju korjama, aga seal hüppas farmer alt ära, leidis kuskilt odavamat tööjõudu. Siis leiti üks mangofarm, aga kuna seal kõigepealt oodati täiskuud, siis hakkavd viljad paremini ja kiiremini kasvama, siis oodati vihma, aga keegi ei oska ju öelda, millal siin seda tulla võiks, siis ei jäänud meil muud üle, kui uus pakkumine vastu võtta.
Alustan algusest, teisipäeval helistas meile Jeska tööbüroost, et läheksime tema juurde. Seadsime sammud sinna, andis meile telefoni, et saaksime rääkida uue hosteli juhatajaga. Alole pakuti tööd mango-, mulle kartulifarmi. Mõtlesime ja arutasime pootundi/tunnike ja otsustasime pakkumise vastu võtta. Ei viitsinud enam tüja passida ja raha raisata.
Bussi peale pidime minema juba samal päevl. Ostsime siis veel viimased vajalikud asjad ja läksime väiksele reisile. Sõitsime umbes poolteist tundi. Pidime üle mäe sõitma, vahepeal oli ikka täiega ilus vaade (päike oli ka loojumas, andis ilusa efekti). Pildile ei õnnestunud midagi saada, kuna puid oli suht palju ja buss vuhises ilusatest kohtadest kiiresti mööda. Päris hirmus oli vahepeal aknast välja vaadata, kui vastu vaatas sügav auk.. Tee oli ka päris kurviline ja pidev tee tõus tekitas lennukiefekti, tihti pidi kõrvu lukust „lahti tegema“.
Jõudsime Tolgasse umbes pool 8 või kuskile sinna kanti. Kohe saime hullu paberimajanduse kätte. Niigi oled väsinud ja ei suuda süveneda umbes 15-lehelisele inglise keelsele tekstile, küsiti pärast veel küsimusi ka reeglite kohta, mis siin kehtivad ja mida just lugesime. Õnneks ei midagi hullu, aga ikkagi.
Siis näidati hostelit, seletati, mis, kus on ja kuhu käib jne.
Järgmine päev oli kohe tööpäev. Raske oli ärgata, ega öösel väga magada ka ei saanud. Luksus oli enne magada kella 10ni. Ärkasime kell 5, sest Alo pidi juba 6 valmis olema.
Alo läks tööle mangofarmi, kus ta pidi puude oksi toestama. Alo läks koos 3 kutiga (jaapanlane, sakslane,argentiinalne).
Ma passisin niisama üleval ja ootasin esimest korda elus, millal tööle saaks minna. Ma läksin koos 6 tüdrukuga (4 sakslast ja 2 inglast). Me peame siis masinaga (harvester? nii tüdrukud selle kohta ülesid) mööda põldu sõitma, lindile tulevad kartulid ja me peame koledad ja mädad kartulid välja korjama + mullakamakad, mida vahel on rohkem kui kartuleid.
Ega tööl midagi viga pole, aga seljale mõjub rängalt. Koguaeg pooleldi kummargil. Öeldi, et mul peaks tööd olema kuu vähemalt ja enamus ajast olen tööl 6 päeva nädalas. Raske saab olema.
Alol hakkasid jalad valutama. A ja õhtul vist unustati neile tööle järgi minna ja nad pidid passima tund/ poolteist tundi, et keegi neile lõpuks järgi läheks.
Tööpäevad on siin tavaliselt 8 tunnised (8.00-17.00 enamjaolt), sinna kuulub siis tunnine lõunapaus (tasutamata).
Alo sai 2 päeva seal farmis töötada ja siis oligi kõik. Sai vaba päeva, kuna uut farmi ei leitud talle. Siin ongi nii, et ühes farmis oled nii kaua kui farmeril vaja on. Ühes kohas saad olla mõni päev/nädal. Siis kui seal töö otsa saab, siis hosteli juhataja ja tema abi otsivad uue töö. Saame igal õhtul umbes 8-9 ajal teada, kuhu tööle lähme, mis kell, kellega jne. Ja täna istutas ta teises farmis passion fruit puid (granadill?). Ütles, et lihtne oli. Auk oli maasse valmis kaevatud, ise pidi taime potist välja võtma ja auku panema, lükkad mulla peale ja teine inimene tuli pani taime pesulõksuga nööri külge kinni (kuna see on ronitaim). Lõpus pidi „jänese kaitseid“, et nad taimi ära ei sööks. Kokku istutasid nad (4 inimest) 15 rida, ühes reas oli umbes 40-50 taime. Seal meeldis rohkem, kui mangofamis.
Mul selle eest oli täna vaba päev ja sain tunda seda igavust, millest Alo eile rääkis. Jubeee. Siin pole kuskile minna ka, eriti kui üksi oled. Alo eile käis mingis niiöelda kiirtoidukas (ostis 1,25l limpsi ja 0,23l koka, mis läks maksma 6,70$ (4,60€) suht kallis ütleks. Sealt jalutas veel edasi, aga ega siin väga rohkem kuskile minna polegi, linnamärk tuleb ette.
Hostelis on kokku umebs 68 inimest, enamus on sakslased, sellepärast on vahepeal ka tunne, et me pole mitte Austaalias vaid hoopis Saksamaal. Visakb ikka koppa ette küll mõnikord. Meie jagame ka tuba kahe saksa poisiga. Mõlemad on täiesti sead, ma pean enda voodisse karkudega minema (kui neid vaid oleks), sest terve elamine on nende kola täis. Ainult siis panevad oma asjad kokku kui koristajad tulevad (esmaspäev, kolmapäev ja reede), kui nad ära on käinud, on riided jälle maas.
Narid on siin muide.. me Aloga magame eraldi naridel, kahjuks. Vaene Alo peab all magama ja siis, kui ülemine kutt külge keerab (tegelikult ei tee ta seda nii nagu normaalsed inimesed vaid ta pooleldi hüppab ja siis väriseb ja krigiseb terve nari), siis ärkab Alo vahepeal üles.
See on ka suht nõme, et igal õhtul peab 2 inimest köögi ära koristama. No igaüks peab tegelikult ise pesema kõik nõud, mida ta kasutab, aga mõni on nii pohhuist, et jätab lihtsalt asjad vedelema. Need 2, kes koristama peavad nende ülesannete hulka kuuluvad siis- nõude pesemine, tööpindade ja põranda pesemine, prügikastide tühjendamine, suitunurga koristamine. Eile oli Alo ja ühe tüdruku kord koristada, ma aitasin siis neid. Kokku läks meil kolmekesi terve tund. Ilge läbu oli ka ja me ei teanud väga mida tegema peab ja kust midagi saada, eks sellepärast läks ka nii kaua. Täna on minu ja ühe tüdruku kord, Alo aitab meid. Eks näha ole kui kaua seekord läheb.
Pildid mis Alo täna tööl tegi.
Pole ammu kirjutanud, kuna pole midagi tarka teinud ega näinud. Tööle saime lõpuks!!
Tegelt millalgi pidime saama farmi igasuguseid puuvilju korjama, aga seal hüppas farmer alt ära, leidis kuskilt odavamat tööjõudu. Siis leiti üks mangofarm, aga kuna seal kõigepealt oodati täiskuud, siis hakkavd viljad paremini ja kiiremini kasvama, siis oodati vihma, aga keegi ei oska ju öelda, millal siin seda tulla võiks, siis ei jäänud meil muud üle, kui uus pakkumine vastu võtta.
Alustan algusest, teisipäeval helistas meile Jeska tööbüroost, et läheksime tema juurde. Seadsime sammud sinna, andis meile telefoni, et saaksime rääkida uue hosteli juhatajaga. Alole pakuti tööd mango-, mulle kartulifarmi. Mõtlesime ja arutasime pootundi/tunnike ja otsustasime pakkumise vastu võtta. Ei viitsinud enam tüja passida ja raha raisata.
Bussi peale pidime minema juba samal päevl. Ostsime siis veel viimased vajalikud asjad ja läksime väiksele reisile. Sõitsime umbes poolteist tundi. Pidime üle mäe sõitma, vahepeal oli ikka täiega ilus vaade (päike oli ka loojumas, andis ilusa efekti). Pildile ei õnnestunud midagi saada, kuna puid oli suht palju ja buss vuhises ilusatest kohtadest kiiresti mööda. Päris hirmus oli vahepeal aknast välja vaadata, kui vastu vaatas sügav auk.. Tee oli ka päris kurviline ja pidev tee tõus tekitas lennukiefekti, tihti pidi kõrvu lukust „lahti tegema“.
Jõudsime Tolgasse umbes pool 8 või kuskile sinna kanti. Kohe saime hullu paberimajanduse kätte. Niigi oled väsinud ja ei suuda süveneda umbes 15-lehelisele inglise keelsele tekstile, küsiti pärast veel küsimusi ka reeglite kohta, mis siin kehtivad ja mida just lugesime. Õnneks ei midagi hullu, aga ikkagi.
Siis näidati hostelit, seletati, mis, kus on ja kuhu käib jne.
Järgmine päev oli kohe tööpäev. Raske oli ärgata, ega öösel väga magada ka ei saanud. Luksus oli enne magada kella 10ni. Ärkasime kell 5, sest Alo pidi juba 6 valmis olema.
Alo läks tööle mangofarmi, kus ta pidi puude oksi toestama. Alo läks koos 3 kutiga (jaapanlane, sakslane,argentiinalne).
Ma passisin niisama üleval ja ootasin esimest korda elus, millal tööle saaks minna. Ma läksin koos 6 tüdrukuga (4 sakslast ja 2 inglast). Me peame siis masinaga (harvester? nii tüdrukud selle kohta ülesid) mööda põldu sõitma, lindile tulevad kartulid ja me peame koledad ja mädad kartulid välja korjama + mullakamakad, mida vahel on rohkem kui kartuleid.
Ega tööl midagi viga pole, aga seljale mõjub rängalt. Koguaeg pooleldi kummargil. Öeldi, et mul peaks tööd olema kuu vähemalt ja enamus ajast olen tööl 6 päeva nädalas. Raske saab olema.
Alol hakkasid jalad valutama. A ja õhtul vist unustati neile tööle järgi minna ja nad pidid passima tund/ poolteist tundi, et keegi neile lõpuks järgi läheks.
Tööpäevad on siin tavaliselt 8 tunnised (8.00-17.00 enamjaolt), sinna kuulub siis tunnine lõunapaus (tasutamata).
Alo sai 2 päeva seal farmis töötada ja siis oligi kõik. Sai vaba päeva, kuna uut farmi ei leitud talle. Siin ongi nii, et ühes farmis oled nii kaua kui farmeril vaja on. Ühes kohas saad olla mõni päev/nädal. Siis kui seal töö otsa saab, siis hosteli juhataja ja tema abi otsivad uue töö. Saame igal õhtul umbes 8-9 ajal teada, kuhu tööle lähme, mis kell, kellega jne. Ja täna istutas ta teises farmis passion fruit puid (granadill?). Ütles, et lihtne oli. Auk oli maasse valmis kaevatud, ise pidi taime potist välja võtma ja auku panema, lükkad mulla peale ja teine inimene tuli pani taime pesulõksuga nööri külge kinni (kuna see on ronitaim). Lõpus pidi „jänese kaitseid“, et nad taimi ära ei sööks. Kokku istutasid nad (4 inimest) 15 rida, ühes reas oli umbes 40-50 taime. Seal meeldis rohkem, kui mangofamis.
Mul selle eest oli täna vaba päev ja sain tunda seda igavust, millest Alo eile rääkis. Jubeee. Siin pole kuskile minna ka, eriti kui üksi oled. Alo eile käis mingis niiöelda kiirtoidukas (ostis 1,25l limpsi ja 0,23l koka, mis läks maksma 6,70$ (4,60€) suht kallis ütleks. Sealt jalutas veel edasi, aga ega siin väga rohkem kuskile minna polegi, linnamärk tuleb ette.
Hostelis on kokku umebs 68 inimest, enamus on sakslased, sellepärast on vahepeal ka tunne, et me pole mitte Austaalias vaid hoopis Saksamaal. Visakb ikka koppa ette küll mõnikord. Meie jagame ka tuba kahe saksa poisiga. Mõlemad on täiesti sead, ma pean enda voodisse karkudega minema (kui neid vaid oleks), sest terve elamine on nende kola täis. Ainult siis panevad oma asjad kokku kui koristajad tulevad (esmaspäev, kolmapäev ja reede), kui nad ära on käinud, on riided jälle maas.
Narid on siin muide.. me Aloga magame eraldi naridel, kahjuks. Vaene Alo peab all magama ja siis, kui ülemine kutt külge keerab (tegelikult ei tee ta seda nii nagu normaalsed inimesed vaid ta pooleldi hüppab ja siis väriseb ja krigiseb terve nari), siis ärkab Alo vahepeal üles.
See on ka suht nõme, et igal õhtul peab 2 inimest köögi ära koristama. No igaüks peab tegelikult ise pesema kõik nõud, mida ta kasutab, aga mõni on nii pohhuist, et jätab lihtsalt asjad vedelema. Need 2, kes koristama peavad nende ülesannete hulka kuuluvad siis- nõude pesemine, tööpindade ja põranda pesemine, prügikastide tühjendamine, suitunurga koristamine. Eile oli Alo ja ühe tüdruku kord koristada, ma aitasin siis neid. Kokku läks meil kolmekesi terve tund. Ilge läbu oli ka ja me ei teanud väga mida tegema peab ja kust midagi saada, eks sellepärast läks ka nii kaua. Täna on minu ja ühe tüdruku kord, Alo aitab meid. Eks näha ole kui kaua seekord läheb.
Pildid mis Alo täna tööl tegi.
Küsimused on oodatud kommentaaridesse. :)
Aga selleks korraks kõik, tuli päris pikk jutt (vabandan, kui kirjavigu palju on, loodetavasti saate ikka aru mida mõelnud olen). Seda ei oska ka lubada, millal uus postitus tuleb.
Järgmise korrani!
Tsauka! :)
Aga selleks korraks kõik, tuli päris pikk jutt (vabandan, kui kirjavigu palju on, loodetavasti saate ikka aru mida mõelnud olen). Seda ei oska ka lubada, millal uus postitus tuleb.
Järgmise korrani!
Tsauka! :)