Ma olen nüüdseks juba kartulitega hüvasti jätnud ja töötan hoopis mangofarmis. Õnneks ei pea ma neid korjama, saan hoopis laohoones (või midagi taolist), mul on maaaaailma kõige lihtsam töö, panen mangodele kleepse, puudutuse järel tuleb kohe uus kleeps, kui kleepsud peal, siis tuleb need vajadusel „iluvea“ peale panna, et ikka ilusam välja näeks. See on küll kõige lihtsam töö, aga ka kõige igavam.
Meil korjatakse mangosid nii, et vars jääb umbes 5cm pikkuselt mango külge ja siis pannakse need kastidesse. Seejärel tuuakse meile, siis 7 inimest murravad need varred küljest, sealt jookseb sapp(hape) välja ja panevad liini peale, mööda liini liiguvad need pesurite all edasi sorteerimisse, sealt juba pakkimisse, pakkimisest minu juurde ja nii edasi ja nii edasi :)
Mõned pildid ka:
See on siis see koht, kus varred murtakse ära ja pannakse pesurite alla.
Pakkimisosakond
Kleepsumasin, millega siis minu päevad mööduvad.
Laupäeval lõpetasime pakkimise ära ja läksime tunnikeseks mangosid korjama. Liikusime nii et 2 inimest teevad ühe puu, tegime ühe ära, läksime järgmise juurde.. Kuna kastis olid mangod üpris halvasti (varred ei tohi püsti olla, muidu kui uue mango sinna peale paned, siis võib vars katki minna ja sappi hakkab voolama, see aga kõrvetab palju mangosid ära), hakkasin neid ilusti panema seal ja siiiiiiiis, üks vars murdus ja hape pritsis mulle otse silma!! Algul mõtlesin, et ah suva, ei läinud palju, pole viga. Läks healjuhul 3 sekundit, kui hakkas megaaaakibe ja vastik tunne. Viskasin oma tangid maha (mida mittte kunagi teha ei tohi, aga mul oli suva) ja jooksin bossi poole, ta sai õnneks kohe aru, kui jooksin ühte silma kattes tema poole, mis juhtunud oli. Küsis kõigilt kohe ruttu-ruttu vett ja kallas mulle otse silma. Oi kui vastik tunne. Muudkui kallas ja kallas. Mul oli täielik paanika, hakkasin nutma pooleldi, siis ta üritas mind ikka rahustada, aga samas tegi ise nalja ja ütles ühele kutile, et „kuule, kata üks silm kinni ja vaata milline maailm on, sa ei näegi enam midagi, naisi ei näegi enam“. Siis ütles, et jään silmast ilma jne :D Tegelikult võib jääda ka, kui vett kohe ei saa, sest see põletab päris korralikult.
Teised tegid tööde edasi, ma pidin istuma ja silma puhastama. Boss istus mu kõrvale ja rääkis niisama juttu (eraelust enamasti.. tavaliselt ta seda ei tee). Tavaliselt on ta üldse hoooopis teistsugune- karm, pidevalt karjub, käsutab.. Tüdrukutega räägib normaalselt, aga kuttidel pole lihtsalt vedanud, et nad on meestena sündisid ja sellesse farmi tööle said. :D
Nüüdseks on kõik korras ja nagu polekski midagi olnud. :)
Alo töötab ka nüüd uues farmis, aga töö on ikka sama, mangode korjamine. Ütles, et selles farmis on rahulikm, selle farmeriga. Asukoht on ka põhimõtteliselt sama. Meil mõlemal on sama kant tegelikult, enamus teekonnast on sama. Farmide vahe on umbes 20km. Ärkame ka koos. Alo ei peagi enam pool 4 ärkama, saab (saame) lausa kella 5ni magada. :D Ja tööpäev peaks tavaliselt lõppema kell 17, aga see sõltub paljugi ilmast ja farmerist ja sellest, kui palju tööd on. Ilmast sellepärast, et viimastel päevadel on päris palju sadanud. Alo tööd see mõjutab, nad ei korja siis, kui on lausa padukas, aga minu tööd mitte väga, kuna töötan siseruumis.
Herilased teevad oma pesasid mangopuude otsa ja neid on seal suht palju. Alo on saanud ühe korra nõelata, üks on lausa 11 korda saanud ja farmer sai jõulude ajal 24 !!! korda! Päris hull.
Mõned pildid Alo tööst ka:
Laupäeval lõpetasime pakkimise ära ja läksime tunnikeseks mangosid korjama. Liikusime nii et 2 inimest teevad ühe puu, tegime ühe ära, läksime järgmise juurde.. Kuna kastis olid mangod üpris halvasti (varred ei tohi püsti olla, muidu kui uue mango sinna peale paned, siis võib vars katki minna ja sappi hakkab voolama, see aga kõrvetab palju mangosid ära), hakkasin neid ilusti panema seal ja siiiiiiiis, üks vars murdus ja hape pritsis mulle otse silma!! Algul mõtlesin, et ah suva, ei läinud palju, pole viga. Läks healjuhul 3 sekundit, kui hakkas megaaaakibe ja vastik tunne. Viskasin oma tangid maha (mida mittte kunagi teha ei tohi, aga mul oli suva) ja jooksin bossi poole, ta sai õnneks kohe aru, kui jooksin ühte silma kattes tema poole, mis juhtunud oli. Küsis kõigilt kohe ruttu-ruttu vett ja kallas mulle otse silma. Oi kui vastik tunne. Muudkui kallas ja kallas. Mul oli täielik paanika, hakkasin nutma pooleldi, siis ta üritas mind ikka rahustada, aga samas tegi ise nalja ja ütles ühele kutile, et „kuule, kata üks silm kinni ja vaata milline maailm on, sa ei näegi enam midagi, naisi ei näegi enam“. Siis ütles, et jään silmast ilma jne :D Tegelikult võib jääda ka, kui vett kohe ei saa, sest see põletab päris korralikult.
Teised tegid tööde edasi, ma pidin istuma ja silma puhastama. Boss istus mu kõrvale ja rääkis niisama juttu (eraelust enamasti.. tavaliselt ta seda ei tee). Tavaliselt on ta üldse hoooopis teistsugune- karm, pidevalt karjub, käsutab.. Tüdrukutega räägib normaalselt, aga kuttidel pole lihtsalt vedanud, et nad on meestena sündisid ja sellesse farmi tööle said. :D
Nüüdseks on kõik korras ja nagu polekski midagi olnud. :)
Alo töötab ka nüüd uues farmis, aga töö on ikka sama, mangode korjamine. Ütles, et selles farmis on rahulikm, selle farmeriga. Asukoht on ka põhimõtteliselt sama. Meil mõlemal on sama kant tegelikult, enamus teekonnast on sama. Farmide vahe on umbes 20km. Ärkame ka koos. Alo ei peagi enam pool 4 ärkama, saab (saame) lausa kella 5ni magada. :D Ja tööpäev peaks tavaliselt lõppema kell 17, aga see sõltub paljugi ilmast ja farmerist ja sellest, kui palju tööd on. Ilmast sellepärast, et viimastel päevadel on päris palju sadanud. Alo tööd see mõjutab, nad ei korja siis, kui on lausa padukas, aga minu tööd mitte väga, kuna töötan siseruumis.
Herilased teevad oma pesasid mangopuude otsa ja neid on seal suht palju. Alo on saanud ühe korra nõelata, üks on lausa 11 korda saanud ja farmer sai jõulude ajal 24 !!! korda! Päris hull.
Mõned pildid Alo tööst ka:
Vaade masina otsast
Varte eemaldamine
Üks tubli töömees ka :)
Vot niii. Elu on lihtsalt nii kiire, et pole jõudnud midagi siia kirjutada. Tööle- töölt koju- pesema- sööma/süüa tegema- natuke istud ja juba magama. Ja ega pole väga viitsimist ka olnud.
Varsti-varsti tuleb uus postitus, ilmselt juba homme, eks näis.
Praegu aga, olge sel aastal ikka tublid ja toredad edasi ja palju kordaminekuid teile! :)
Tsauka!
Vot niii. Elu on lihtsalt nii kiire, et pole jõudnud midagi siia kirjutada. Tööle- töölt koju- pesema- sööma/süüa tegema- natuke istud ja juba magama. Ja ega pole väga viitsimist ka olnud.
Varsti-varsti tuleb uus postitus, ilmselt juba homme, eks näis.
Praegu aga, olge sel aastal ikka tublid ja toredad edasi ja palju kordaminekuid teile! :)
Tsauka!