Hei!
Pikalt vaikust, aga selleks on ka päris mõjuv põhjus.
Nimelt jõudsime Cairnsi tagasi 23.veebruar, puhkasime täiel rinnal- võtsime päikest, ujusime, tegime edasisi plaane. Ja siiiiis 28.veebruari õhtul hakkas magu valutama, käisin oksel mitu korda. Panin asja toidumürgituse arvele, kuna Dr. Google seda väitis mu kirjelduse põhjal. Valud olid ka järgmine päev, aga vaikselt hakkas liikuma alla poole, kuid siiski nabast üles poole. Sellest veel järgmine päev oli juba pimesoole kohal valu, seal oli valu 2 päeva, enne kui otsustasime siiski arsti poole pöörduda, kuna isegi kõndimine muutus juba valulikus. Esmaabis anti mulle uriiniproovi topsik ja valuvaigistit, mis ei tahtnud üldse mõjuda, ootasime järjekorras tund kuni poolteist, siis kutsuti uuesti, aaga siis lihtsalt ei räägitud vaid pandi juba voodisse ja tuli teine arst mind vaatama ja lasi mul teatud liigutusi teha, et kindel olla, kas on pimesooles asi. Tehti vereproov ja lamasin seal edasi. Veidi aja pärast viidi ultrahelisse ja siis ootasin veel. Lõpuks tulid vastused ja siis tulid juba kirurg ja intern, teada andmaks, et tuleb siiski operatsioon teha. Rääkisid riskidest ja et ma ei või peale operatsiooni 6 nädalat tõsta midagi raskemat kui 0,5 kg (!!), trenni ei või teha, ujuda ei või. Põhimõtteliselt ei või ma midagi teha. Seletasid kõik ära ja siis viidi mind üles oma palatisse (õnnnneks olin ma seal üksi).
Operatsioon toimus siis 04.märts, kuna see oli kõik hommikul, siis ei ole ma sellest päevast teadlik. Tegin silmad lahti ja juba jälle magasin, ei mäleta mitte kui midagi. Alo tuli enne oppi minu juurde ja siis kui läbi oli siis tuli tagasi.
Pikalt vaikust, aga selleks on ka päris mõjuv põhjus.
Nimelt jõudsime Cairnsi tagasi 23.veebruar, puhkasime täiel rinnal- võtsime päikest, ujusime, tegime edasisi plaane. Ja siiiiis 28.veebruari õhtul hakkas magu valutama, käisin oksel mitu korda. Panin asja toidumürgituse arvele, kuna Dr. Google seda väitis mu kirjelduse põhjal. Valud olid ka järgmine päev, aga vaikselt hakkas liikuma alla poole, kuid siiski nabast üles poole. Sellest veel järgmine päev oli juba pimesoole kohal valu, seal oli valu 2 päeva, enne kui otsustasime siiski arsti poole pöörduda, kuna isegi kõndimine muutus juba valulikus. Esmaabis anti mulle uriiniproovi topsik ja valuvaigistit, mis ei tahtnud üldse mõjuda, ootasime järjekorras tund kuni poolteist, siis kutsuti uuesti, aaga siis lihtsalt ei räägitud vaid pandi juba voodisse ja tuli teine arst mind vaatama ja lasi mul teatud liigutusi teha, et kindel olla, kas on pimesooles asi. Tehti vereproov ja lamasin seal edasi. Veidi aja pärast viidi ultrahelisse ja siis ootasin veel. Lõpuks tulid vastused ja siis tulid juba kirurg ja intern, teada andmaks, et tuleb siiski operatsioon teha. Rääkisid riskidest ja et ma ei või peale operatsiooni 6 nädalat tõsta midagi raskemat kui 0,5 kg (!!), trenni ei või teha, ujuda ei või. Põhimõtteliselt ei või ma midagi teha. Seletasid kõik ära ja siis viidi mind üles oma palatisse (õnnnneks olin ma seal üksi).
Operatsioon toimus siis 04.märts, kuna see oli kõik hommikul, siis ei ole ma sellest päevast teadlik. Tegin silmad lahti ja juba jälle magasin, ei mäleta mitte kui midagi. Alo tuli enne oppi minu juurde ja siis kui läbi oli siis tuli tagasi.
Kuna opil kõik päris nii ei läinud nagu minema oleks pidanud ehk siis kirurg lõikas/torkas kogemata augu mu põide. Sain peale kateedri endale veel ühe „kotikese ja toru“ juurde, mis tuli ühest sisselõikest välja, mis opil tehti (kokku 3- naba juures, bikiini piirkonnas ja üks siis nende vahel, need moodustavad kolmnurga). Sellest pidi tulema mingi keha vedelik, mis oli kogunenud kõhuõõnde. Kui kateeder ära võeti, siis ise ma siiski veel vetsus käia ei saanud, kuna see teine kotike võttis ka pissi ära, mis põie augu kaudu välja tuli (segane, ma tean, aga loodan, et saate aru).
Paisunud ja kõva kõht, mis tegi valu
Üks päev olid mul meeeeeletud valud kõhus, kõht tõmbas krampi ja isegi jalgu ei saanud liigutada. Oigasin seal valude käes, Alo otsis õdesid või arsti, lõpuks keegi tuli ja tehti morfiini süst kõhtu, pandi tilgutisse antibiootikumid ja valuvaigistit sain ka veel. Okei, lõpuks läks paremaks. Magasin ja siis rääkisin Aloga juttu ja lihtsalt olin. Õhtul sai külastusaeg läbi ja Alo läks ära. Healjuhul tund sai mööda minna ja mul hakkasid jälle need valud, vajutasin nuppu ja ootasin 5 minutit, enne kui tuli õde. Siis jooksis ta otsima arsti, läks veel 10 minutit, sain jälle morfiini, antibiootikume ja tablette. Helistasin Alole, et ta tagasi tuleks, sest mul oli paanika juba. Tund aega olin ma valudes. Lõpuks Alo rahustas mu maha, istus mu kõrval ja silitas pead, mul silmad kinni ja pea käib ringi. Siis ütlesin Alole, et „ma reaalselt tunnen kuidas keegi hoiab mu jalast kinni ja keerutab, ime pole, et mul pea ringi käib“. Siis nägin, et inimesed olid koos minuga mingi suuuure kuuse otsas ja me lasime käed lahti ja lasime alla lume sisse ennast. Neid asju ma mäletan, et ütlesin talle. Aga seda vestlust ma ei mäletanud:
Mina: „Mida nad mulle süstivad nii palju?“
Alo: ei jõudnud vastatagi
Mina: „Ära küsi nii palju küsimusi, ma ei jõua vastata kõigile! Vabandust“
Tükk aega oli vaikus, kuna Alo mõtles, et ta siis ei räägi, kui ma ei taha.
Ja siiiis mina: „Noh, vastad ka?“
Katus sõitis ikka täitsa ära nendest süstidest ja antibiootikumidest.
Siis läks enesetunne korraks paremaks ja siis jälle halvaks.. Hakkasin oksele. Vahepeal pidi Alo kahjuks ära minema. Ma siis olin voodis ja üritasin rahuneda, ja siis haarasin jälle oksekoti järele. Ühe korra jäin niimoodi magama, et oksendasin ära ja siis kotti hoidsin käes ja jäin magama, õnneks üsna pea tuli õde ja võttis selle koti ära ja andis veel mingit rohtu.
Sellest järgmisel päeval olid mul uuringud (röntgen ja kompuutertomograafia). Peale seda saidki arstid teada sellest august põies. Võeti mul see teine kotike ka ära ja kahjuks sain kateedri tagasi. See peab siis olema 2 nädalat, selle ajaga peaks see auk ära paranema. 24.märts lähen uuesti samadele uuringutele ja siis saab selgeks, kas kõik on ikka ok. Ja kateeder võetakse ka siis ära.
Ja ega sellega minu piinad veel lõppenud polnud. Kuna kanüül oli vasku käelaba veenis ja see läks paiste, tuli leida uus koht teisel käel. Kuna veenid olid parema käelabal nii pisikesed,siis tuli see panna sellesse veeni kust tavaliselt verd võetakse. Seal see kahjuks rohkem kui 2 päeva ei olnud, kuna nõel läks kõveraks. Siis hakati jälllle uut kohta otsima, prooviti kolme kohta, aga juba ennnem seda, kui nad torkima hakkasid, ütlesid omavahel, et veenid on väiksed ja pole näha. Niiet lihtsalt mõtetu torkimine ja minu piinamine. Kokku on mul 6 (!!) kanüüli auku.
A ja verd võeti ka mingi 4-5 korda vähemalt. Iga hommik ja õhtu sain süsti kõhtu või jalga, süst iseenesest ei tundnudki, aga mõni sekund hiljem oli ikka pääääris valus. Jalgadel on ikka veel sinikad nendest.
Üks päev olid mul meeeeeletud valud kõhus, kõht tõmbas krampi ja isegi jalgu ei saanud liigutada. Oigasin seal valude käes, Alo otsis õdesid või arsti, lõpuks keegi tuli ja tehti morfiini süst kõhtu, pandi tilgutisse antibiootikumid ja valuvaigistit sain ka veel. Okei, lõpuks läks paremaks. Magasin ja siis rääkisin Aloga juttu ja lihtsalt olin. Õhtul sai külastusaeg läbi ja Alo läks ära. Healjuhul tund sai mööda minna ja mul hakkasid jälle need valud, vajutasin nuppu ja ootasin 5 minutit, enne kui tuli õde. Siis jooksis ta otsima arsti, läks veel 10 minutit, sain jälle morfiini, antibiootikume ja tablette. Helistasin Alole, et ta tagasi tuleks, sest mul oli paanika juba. Tund aega olin ma valudes. Lõpuks Alo rahustas mu maha, istus mu kõrval ja silitas pead, mul silmad kinni ja pea käib ringi. Siis ütlesin Alole, et „ma reaalselt tunnen kuidas keegi hoiab mu jalast kinni ja keerutab, ime pole, et mul pea ringi käib“. Siis nägin, et inimesed olid koos minuga mingi suuuure kuuse otsas ja me lasime käed lahti ja lasime alla lume sisse ennast. Neid asju ma mäletan, et ütlesin talle. Aga seda vestlust ma ei mäletanud:
Mina: „Mida nad mulle süstivad nii palju?“
Alo: ei jõudnud vastatagi
Mina: „Ära küsi nii palju küsimusi, ma ei jõua vastata kõigile! Vabandust“
Tükk aega oli vaikus, kuna Alo mõtles, et ta siis ei räägi, kui ma ei taha.
Ja siiiis mina: „Noh, vastad ka?“
Katus sõitis ikka täitsa ära nendest süstidest ja antibiootikumidest.
Siis läks enesetunne korraks paremaks ja siis jälle halvaks.. Hakkasin oksele. Vahepeal pidi Alo kahjuks ära minema. Ma siis olin voodis ja üritasin rahuneda, ja siis haarasin jälle oksekoti järele. Ühe korra jäin niimoodi magama, et oksendasin ära ja siis kotti hoidsin käes ja jäin magama, õnneks üsna pea tuli õde ja võttis selle koti ära ja andis veel mingit rohtu.
Sellest järgmisel päeval olid mul uuringud (röntgen ja kompuutertomograafia). Peale seda saidki arstid teada sellest august põies. Võeti mul see teine kotike ka ära ja kahjuks sain kateedri tagasi. See peab siis olema 2 nädalat, selle ajaga peaks see auk ära paranema. 24.märts lähen uuesti samadele uuringutele ja siis saab selgeks, kas kõik on ikka ok. Ja kateeder võetakse ka siis ära.
Ja ega sellega minu piinad veel lõppenud polnud. Kuna kanüül oli vasku käelaba veenis ja see läks paiste, tuli leida uus koht teisel käel. Kuna veenid olid parema käelabal nii pisikesed,siis tuli see panna sellesse veeni kust tavaliselt verd võetakse. Seal see kahjuks rohkem kui 2 päeva ei olnud, kuna nõel läks kõveraks. Siis hakati jälllle uut kohta otsima, prooviti kolme kohta, aga juba ennnem seda, kui nad torkima hakkasid, ütlesid omavahel, et veenid on väiksed ja pole näha. Niiet lihtsalt mõtetu torkimine ja minu piinamine. Kokku on mul 6 (!!) kanüüli auku.
A ja verd võeti ka mingi 4-5 korda vähemalt. Iga hommik ja õhtu sain süsti kõhtu või jalga, süst iseenesest ei tundnudki, aga mõni sekund hiljem oli ikka pääääris valus. Jalgadel on ikka veel sinikad nendest.
Paistes käsi
Hetkel on juba parem, liigun juba vähe kabedamalt, jalgu saan juba tõsta ja voodist välja saamine on ka pisut lihtsamaks läinud. Nüüd enam see pimesoole koht ei valutagi, rohkem tunnen neid haavu.
Ja mul on vägagiii hea meel, et me otsustasime omale kindlustuse teha, mis katab kõik mu ravikulud. Nii et, suuuuuur tänu IF kindlustusele! :) Haigla kindlustusmees ütles, et arve on umbes 10 000 Austraalia dollarit.. hetkel veel kindel pole, kui õige see on, aga umbes sinna kanti see vast läheb ka.
Hetkel on juba parem, liigun juba vähe kabedamalt, jalgu saan juba tõsta ja voodist välja saamine on ka pisut lihtsamaks läinud. Nüüd enam see pimesoole koht ei valutagi, rohkem tunnen neid haavu.
Ja mul on vägagiii hea meel, et me otsustasime omale kindlustuse teha, mis katab kõik mu ravikulud. Nii et, suuuuuur tänu IF kindlustusele! :) Haigla kindlustusmees ütles, et arve on umbes 10 000 Austraalia dollarit.. hetkel veel kindel pole, kui õige see on, aga umbes sinna kanti see vast läheb ka.
Ja ilma temata poleks ma ilmselt hakkama saanud. Istus mu juures isegi siis kui mina lihtsalt magasin, endal kõht tühi ja igavus jalaga tagumikku tagumas.. :) Aitas mind KÕIGEGA!
Vaade palatist
Selleks korraks jälle kõik, tuli pikk ja segane jutt.
Olge terved! :)
Selleks korraks jälle kõik, tuli pikk ja segane jutt.
Olge terved! :)